Usk Allahi

Usk Allahi ei ole pelgalt teoreetiline idee ega intellektuaalne luksus, vaid see on sügavalt iga inimese sisemusse juurdunud loomupärane tunne. Inimhing, ükskõik kui palju inimene ka ei püüaks seda varjata ihade või materiaalsusega hõivatuse taha, pöördub raskuste ja ohtude korral tagasi oma Looja poole ja otsib Temalt varjupaika, mõistes oma alateadvuses, et sellel universumil on kõikvõimas Isand ja et selle olemasolu ei saa olla pelgalt juhus ilma Loojata.

Mõistus õpetab meile, et kõik selles piiratud universumis vajab Loojat. Mõtisklemine inimese loomise suursugususest seemnerakust täiuslikuks inimeseks, universumi täpne süsteem ja asjadevahelised seosed – kõik see kinnitab, et selle olemasolu taga on kõiketeadev ja tark Allah. Terve mõistus on võimetu ette kujutama, et mateeria lõi ennast ise või et juhus lõi selle imelise süsteemi.

Allahi tundmine tuleb läbi mõtisklemise Tema kosmiliste ja Koraani märkide üle, mis kõnetavad nii loomust kui ka mõistust. Kui moslem mõistab, et Allah on selle universumi Looja ja Omanik, siis ta ühendab Teda Tema jumalikkuses, ei sea Temaga kedagi partneriks oma kummardamises ega otsi kasu ega kahju tõrjumist kelleltki teiselt kui Temalt, järgides selles prohvetite (rahu olgu nendega) teed, kes suunasid oma südamed ja teod ainult Allahile.

Tõeline usk avaldub uskliku tegudes ja käitumises; see ei piirdu ainult südame usuga, vaid ilmneb kuulekuses ja Allahi käskude täitmises. Allahi armastus ja kartus on kummardamise hing, mis muudab uskliku elu pidevaks kasulike tegude jadaks, kus tavaline igapäevane töö muutub siira kavatsuse ja pühendumusega kummardamiseks, millega usklik otsib oma Isanda palet, järgides selles seda, mida tõi Prohvet Muhammad ﷺ.

الإيمان بالله ليس مجرد فكرة نظرية أو ترفاً عقلياً، بل هو فطرة راسخة في أعماق كل إنسان. إن النفس البشرية، مهما حاول المرء حجبها بالشهوات أو غطّاها بالانشغال بالماديات، تعود عند الشدائد والأخطار لتنادي خالقها وتلجأ إليه، مدركةً بعقلها الباطن أن لهذا الكون رباً قديراً، وأن وجودها لا يمكن أن يكون مصادفة محضة بلا صانع.

يعلمنا العقل أن كل شيء في هذا الكون المحدود يحتاج إلى مُوجد، فالتفكر في عظمة خلق الإنسان من نطفة إلى إنسان متكامل، والنظام الدقيق الذي يسير عليه الكون، والروابط بين الأشياء؛ كل ذلك يقطع بأن وراء هذا الوجود إلهاً عليماً حكيماً. إن العقل السليم يقف عاجزاً عن تصور أن المادة خلقت نفسها أو أن المصادفة أوجدت هذا النظام البديع.

إن معرفة الله تأتي من خلال التأمل في آياته الكونية والقرآنية التي تخاطب الفطرة والعقل معاً. فعندما يدرك المسلم أن الله هو الخالق والمالك لهذا الكون، فإنه يوحده في ألوهيته، لا يشرك معه أحداً في عبادته، ولا يطلب النفع أو دفع الضر إلا منه، متأسياً في ذلك بمسيرة الأنبياء عليهم السلام الذين وجهوا قلوبهم وأعمالهم لله وحده.

يظهر الإيمان الصادق في عمل المؤمن وسلوكه، فهو لا يقتصر على العقيدة القلبية، بل يتجلى في الطاعة والامتثال لأوامر الله. إن حب الله وخوفه هما روح العبادة التي تحول حياة المؤمن إلى سلسلة متصلة من الأعمال النافعة، حيث يتحول العمل اليومي العادي بصدق النية والإخلاص إلى عبادة يبتغي بها المؤمن وجه ربه، متبعاً في ذلك ما جاء به النبي محمد ﷺ.