Usk viimsesse päeva

Moslem usub, et surm ei ole eksistentsi lõpp, vaid üleminek tegude maailmast igavesse ellu, mis on iga inimese tõeline algus. Kui hoolimatud näevad surma lõpp-punktina, mõistab usklik, et see on ärkamine maailma unustusest, et algaks Barzakh'i elu, mis eelneb püsivale õndsusele või valusale karistusele, mis paneb uskliku alati valmis olema kohtumiseks Allahiga meeleparanduse, andeks palumise ja õiguste tagastamise kaudu nende omanikele.

Viimse päeva meelespidamine on oluline sammas, mis reguleerib uskliku elu; ta näeb matuseid ja haudu ning meenutab, et see on tema saatus, kuid ta ei heida meelt, vaid annab endale aru enne, kui on liiga hilja. Tõeline usklik leiab teispoolsuse meenutamisest abi kuulekuses kannatlikkuseks ja tugeva tõuke, mis takistab tal patte sooritamast, ihates Allahi heakskiitu ja kartes Tema karistust päeval, mil südamed ja pilgud pöörduvad.

Tunni saabudes ja inimeste haudadest ülesäratamisel äratatakse iga inimene üles selles seisundis, milles ta suri, ja kõik aetakse kokku, et seista Jumaliku Õigluse Kohtu ees. Sel raskel päeval loeb iga inimene oma raamatut, millesse on ülima täpsusega kirja pandud tema teod, ja selles ei aita ei staatus ega raha, vaid pääseb see, kelle teod olid head, ja alandatakse see, kes järgis oma ihasid ja oli oma Issandale sõnakuulmatu, sest igaühele on tasu vastavalt tema usule ja tegudele.

Usklike astmed Paradiisis erinevad vastavalt nende siirusele ja pingutustele, ja see on kodu, mille Allah on ette valmistanud jumalakartlikele, kes kannatasid selles maailmas tõe nimel. Mis puutub eitajatesse ja kangekaelsetesse, siis nad saavad tasu oma kangekaelsuse eest uskmatuse osas, kus nad mõistavad ülestõusmispäeval kaotuse suurust, kui kahetsus enam ei aita. Seepärast püüab usklik olla parempoolsete seas, kes loodavad Allahi armule ja andestusele, ja hoidub kõigest, mis viib Tema viha ja karistuseni.

يؤمن المسلم بأن الموت ليس نهاية الوجود، بل هو انتقال من دار العمل إلى حياة أبدية هي البداية الحقيقية لكل إنسان. فبينما يرى الغافلون الموت غايةً، يدرك المؤمن أنه يقظة من غفلة الدنيا، لتبدأ حياة البرزخ التي تسبق النعيم المقيم أو العذاب الأليم، مما يجعل المؤمن دائم الاستعداد للقاء الله بالتوبة والاستغفار ورد الحقوق لأهلها.

إن استحضار اليوم الآخر يُعدُّ ركناً أصيلاً يضبط حياة المؤمن؛ فهو يرى الجنائز والقبور فيتذكر أنها مصيره، لكنه لا يجزع بل يحاسب نفسه قبل فوات الأوان. فالمؤمن الصادق يجد في استذكار الآخرة عوناً على الصبر على الطاعات، ووازعاً قوياً يمنعه من ارتكاب المعاصي، طمعاً في رضا الله وخوفاً من عقابه يوم تتقلب فيه القلوب والأبصار.

عند قيام الساعة وبعث الناس من قبورهم، يُبعث كل امرئ على الحالة التي مات عليها، فيساق الجميع للحشر ليقفوا أمام محكمة العدل الإلهي. في ذلك اليوم العصيب، يقرأ كل إنسان كتابه الذي سُجلت فيه أعماله بدقة متناهية، ولا يغني فيه جاه ولا مال، بل ينجو من كان عمله صالحاً، ويذلُّ من اتبع هواه وعصى ربه، فلكل جزاؤه بحسب إيمانه وعمله.

تتفاوت منازل المؤمنين في الجنة بحسب إخلاصهم وجهادهم، وهي دار أعدها الله للمتقين الذين صبروا في الدنيا على الحق. أما المنكرون المعاندون فيلقون جزاء إصرارهم على الكفر، حيث يدركون يوم القيامة عظم الخسارة حين لا ينفع الندم. لذا، يسعى المؤمن ليكون من أصحاب اليمين الذين يرجون رحمة الله وعفوه، ويجتنب كل ما يؤدي إلى سخطه وعذابه.