Usk ettemääratusse

Usk ettemääratusse (al-qadar) islamis ei tähenda fatalismi ega passiivset lootmist, vaid see on Allahi tahte tunnistamine koos inimese vastutuse kinnitamisega. Allahi õiglust ei saa mõõta inimeste piiratud mõõdupuudega; just nagu õpilane võib näha oma õpetaja distsiplineerimist ebaõiglusena, kuigi see on tema enda huvides puhas õiglus, nii võivad ka Allahi ettemääratud asjad tunduda meile salapärased, kuid oma olemuselt on need tarkus ja õiglus, mille kõiki tahke me ei suuda hoomata.

Allah annab inimesele mõistuse ja vaba tahte ning peab teda vastutavaks ainult tema võimete ja vabaduse piires. Tekstid, mis viitavad sundusele, osutavad kosmilistele asjadele, mis on väljaspool meie võimeid ja mille eest teenijat ei vastutata, samas kui teod, mille eest järgneb tasu ja karistus, on inimese valiku ringis. Seega on juhatus ja eksitus inimese püüdluste ja tema vabast tahtest valitud tegude tulemus.

Vagad eelkäijad (as-salaf as-salih) võtsid usku ettemääratusse ajendina tööks, džihaadiks ja vahendite kasutamiseks, uskudes, et elatis (rizq) ja eluaeg (ajal) on ette määratud, ning nad töötasid usinalt ja toetusid Allahile ilma laiskuse või passiivsuseta. Kuid ettemääratusele viitamine puuduste või sõnakuulmatuse õigustamiseks on nõrk ja tagasilükatav argument, sest inimene ei tea Tundmatut (al-ghaib), vaid reageerib oma ihadele, seega pole kellelgi vabandust jätta täitmata seda, mida Allah on käskinud.

الإيمان بالقدر في الإسلام لا يعني الجبر أو التواكل، بل هو إقرار بمشيئة الله مع إثبات مسؤولية الإنسان. إن عدالة الله لا تُقاس بمقاييس البشر القاصرة؛ فكما قد يرى التلميذ تأديب معلمه ظلماً وهو عين العدل لمصلحته، قد تبدو لنا أقدار الله غامضة، لكنها في جوهرها حكمة وعدل لا نحيط بكافة جوانبهما.

يعطي الله الإنسان عقلاً وإرادة، ويحاسبه في نطاق قدرته وحريته فقط. النصوص التي توحي بالإجبار تشير إلى أمور كونية فوق طاقتنا لا يُسأل عنها العبد، بينما الأعمال التي يترتب عليها الثواب والعقاب هي في دائرة اختيار الإنسان. لذا، فإن الهداية والضلال هما نتيجة لسعي المرء وأعماله التي اختارها بإرادته الحرة.

اتخذ السلف الصالح من الإيمان بالقدر دافعاً للعمل والجهاد والأخذ بالأسباب، مؤمنين أن الرزق والأجل مقدران، فعملوا بجد وتوكلوا على الله دون كسل أو خمول. أما الاحتجاج بالقدر لتبرير التقصير أو المعصية فهو حجة واهية ومردودة، لأن الإنسان لا يعلم غيبه، بل يستجيب لشهوته، فليس لأحد عذر في ترك ما أمره الله به.